e-volutsioon
Öö tuli nagu suur tume lind ja pimedus kukkus ametiasutustele... Pisikesed ametnikud pugesid oma pisikestesse korteritesse ning kõrvu üle pea tõmmates nägid und palgatõusust, edutamisest ja kolleegide koondamisest. Kahjurõõmu magusaim sülg nirises nende rutiinist kriipsustunud huulte vahelt, toites padjal aina suurenevat ligast plekki. Suured Valged Pealikud ronisid oma suurtesse jeepidesse ning lendasid konditsioneeri miljondikühikutesse ulatuva valvsapilgulise kaitse all lõunamaale, sinna kus on meri, palmid ja kuldkollane liiv.
Kuid see näiline vaikelu varjas oma hõlma all staatikast tiineks köetud ootusärevust - kusagil oma urgudes liigutasid juba tasapisi programmeerijad, süsteemiadministraatorid, analüütikud ja end veelgi keerulisemalt tituleerivad olevused - kuu paistel võrsusid nad oma urgastest, kahvatud ja päevapelglikud nagu määratu sitaseene mitokondriaalvõrgustik. Salamisi nagu varjud hiilisid nad mööda seinaääri ja rentsleid - looklesid määratute nälkjatena kanalisatsioonitorudes või lendasid kahkjate surmavarjuliste nahkhiirtena süütult koodilugejate ja lukkude kaitsvas üsas redutavate asutuste poole.
Öiselt tardunud kontorites lõid helendama ekraanid ja nende sinkjal koolnukarva paistel hakkasid klõbisema klaviatuurid, sahisema printerid ja nagisema kantseleitoolid - IT-meeste öine armee oli sisse võtmas oma positsioone otsustavaks lahinguks uue, täiuslikuma rassi eluõiguse eest.
Tuhanded väledad kahvatud sõrmed tantsisid klaviatuuridel kuvertiivset balletti, pikkade sorakil juuste vahelt piilusid hullumeelse läikega prilliklaasid, märkamatult, nagu hallitus leivale, nagu pekivoldid kõhule, tekkisid read ja reakesed, mõtted ja mõttekesed - komad, punktid, semikoolonid, nurksulud ja jumal teab mis sümbolid veel... Selles kõiges oli mingi kohutav mõte, mingi kandev idee - eesmärk - määratu ja kole, nagu Hitleri maailmavallutusplaanid!
Kusagil ärkasid liinid, vask läikis, metall kumises ja sundis elektronid valguse kiirusel liikvele. Kiudoptikat mööda kihutasid impulsid - pimedad enda kantava informatsiooni suhtes nagu lasteaiarühma poole tormav juhita metroorong - kusagil tõusid pinged, kusagil kadusid ja taas uuenesid laengud mikrokondensaatoritel.
Nagu oleks keegi virutanud jalaga sipelgapessa - tuhanded paketid sagisid ringi - informatsioonipalakesed turjal; tõusid, kadusid, läksid kaotsi, põrkasid kokku huubides ja sildadel, ristlesid keerdu ning tormasid minema mööda routerite näidatud teed pimedana, tatise ninaga ning klaasistunud pilguga süsteemipaigaldaja poolt millalgi salakavalalt valitud hetkel kindlaks määratud suunas.
Internet voogas tumeda öö tiiva all nagu orkaanivalus ookean - mässas ja märatses nagu tiiger koerakuudis - viskles, lahmis metsikult sinna ja tänna. Müüs, ostis, vahetas, määris pähe, levitas valeinformatsiooni, laimas, pritsis tatti ja trampis jalgu - HEA ja HALB segunesid lõputus tantsus - lasteporno ja teadustööd, heategevus ja piraatlus, rassism ja religioon - nagu oleks sitapotti valatud ambroosiat ja siis vett tõmmatud - nii keerles kõik vahutava, kobrutava, jälgilt haisva infoloputusena mööda informatsiooni kiirteed, valmistudes hetkeliselt vallutama vana rassi esindaja tema suures rumaluses just äsja sisse lülitatud arvutiekraani.
Aga nad magasid veel ja ei teadnud midagi nende vastu plaanitsetavast räpasest vandenõust. Unetuses vaevlevad ametnikud onaneerisid mõttega saada IT osakonnalt uusi läikivaid arvuteid ja monitore või ehk siis vähemalt uut riietest paljastatud vana rassi esindaja pildiga hiirematti; ühiskonna juhtimises mängurina osalevad Suured Valged Pealikud lasid end masohhistlikult, pikalt ja lausa homofiilselt, nii nagu ainult pooltoore lõkkesuitsus kärsatatud rasvase praevorsti söömisest destilleerunud jäägi junnimisel saab juhtuda, vägistada perspektiivist suurenenud IT kulule. Nad ei kuulnud, ei tundnud mäda okseleajavat hõngu, ei suutnud pimeduses näha surma varjude keerlemist seni veel käegakatsutamatutes kõrgustes keerlevate pimeduse lindudena.
Esimese pääsukesena oli internetihallituse haisvat võrgustikku puurinud kahjutu ussikesena näiv VBS LoveLetter, mis salakavalalt roojates vana rassi esindajate kõige pühamaile ja omakasupüüdlikeimale tunnetele suutis tekitada neis lollilt enesekindla ja energilise valitsejatunde - "me saame hakkama!". Kasutades katkuna ära haige ja mädaneva organismi vastupanujõuetuid kehakanaleid, suutis LoveLetter jõuda kõigi vana rassi esindajate arvutiekraanile ning edastada IT-meestele sõnumi, mis kõlas neile kui messiase teade tema peatsest naasmisest - "nad ei saa hakkama."
Peened ja väledad sõrmed kahekordistasid oma pingutusi, mõned neist viidi otse särava hommikupäikese käes hommikupahurate ametnikega täituvast kontorist surnukuuri jahedusse, et neid ette valmistada peatseks niiskesse sügavikku jubedatele suurekasvulistele vakladele toiduks sängitamiseks. Nad ei hoolinud sellest. Nad ei hoolinud millestki. Nende jaoks ei olnud enam olemas midagi peale nende endi poolt loodud Maelströmi - interneti. See oli oma loojad alla neelanud ning maigutas röögatut suud, rebides verd pritsides liha päevitumata limukavalgetelt ihudelt ja purustades kaltsiumivaeseid konte. Nad ei tundnud seda. Nad olid kõik ühes. Internetis. Nad olid kõik üks. Internet.
Siuu (C) 22.06.2001